suuskamine kui väljas on 0 kraadi

Täna käisin siis suuska proovimas jälle lauluka taga. Muidu suusatamine mulle meeldib - eriti elvas. Aga no see 0 kraadine ilm on ikka sitt mis sitt. Peab omale vist mõne kliistripotsiku kah nurka ostma need VR55 jms neist pole küll pidamises suurt abi. Vähemalt mitte kunstlumel ja muidu jäisel rajal. Pool tundi pusisin ja siis sai kopp ette. Kaua sa nühid kui suusk kogu aeg tagasi annab. Tegelt oli seal teisigi selle murega, kaugelt näha kui samm kuidagi väga naljakas ja pingutatud on. Läksin siis tusasena auto juurde tagasi, vahin parklas neid uusi audisid ja lexuseid, krt klassiviha tekkis :D. Aga noh mis seal ikka, küllap nad on need auga välja teeninud ma loodan.. Isegi asfaldi alt välja uslanud augud tänaval ajasid närvi. Igatahes oli selline paha ja jõuetu ja paks ja loll olla. Eile peale James Bondi olin ma küll maailma kõige kõvem mees - ei tea mis vahepeal juhtus - ahjaa naised ju välja ei kutsunud ja suusailm oli pask.

Aga homme ja homme ootab mind...

oh naised naised

vist väsisin ära...

ootasin siis eile atlanti kutset aga arvake ära mida ei tulnud :). Ju siis preilid tahtsid oma naiste õhtut pidada ja pealgi nagunii homme peaks kogu see bande juba olemas olema ja uut aastat tasapisi vastuvõtma - sinna on õnneks kutse saabunud - ootame vaatame mis siis saab

R

Kääbik ja Skyfall

Siret kutsus mind kääbikut vaatama (olin natuke nagu imestunud, kuna ta tegelikult oli seda juba korra näinud.. ag anoh ju siis n ii  meeldis.. või kes seda teab.. jällegi :)) Tegi mulle üllatuse kah väikese.. or siis suure. Oli üks Milka sokolaad kaasas.. päris suur tahvel - väidetavalt siis selle eest et neid st kogu seda naistebandet aeg ajalt autoga olen sõidutanud jms hea tahte märgiks. Nojah mis seal siis ikka. Sokolaad on tore asi :)

Kääbik kui film - kui meeldis Sõrmuste isand, siis minge vaadake - kui ei meeldind, siis ärge minge - LIHTNE

Skyfall - kui oled bondi fänn siis läksid nagunii vaatama, kui ei ole, siis ikka võid minna vaatama kuigi ja see oli selline kahtlane, tekkis kaheldavusi kas ikka selline lahendus on reaalne jne. Algus oli paljutõotav. Algus oli tõesti vägev aga edaspidi kogu see lugu läks kuidagi metsa ja lõppes kuidagi imelikult.

muidu elust veel

Maalt tulles järgmisel päeval oli kindel plaan elvasse suuskama minna. Lucky me, tegi ka Elin muga juttu, et kuula, tahaks hirmsasti kairiti poole minna ja kutsus mind kah kaasa (tegelt ma ei mäleta kas ta küsis vaid transporti ja ma kutsusin ise end ühes aga igatahes sinna ma lõpuks jõdusin) st viisin elini ära Kairti juutrtde, siis said nad seal paar tunnikest olla (niikaua kui ma leva tagasi läksin suuskama) ja siis uuesti jälle Kairiti juurde maale. Naised olid sauna sooja pannud ja elu tõotas heaks minna :D. Ega tegelikult seal midagi tehtud väga saanudki, niisama passitud, preilid tegid süüa ja elu oli ilus. Pärast sai siis saunas käidud - ilmselgelt segasauna ei juhtunud. Pärast mind siis läksid preilid sauna. Ja noh kuidagi imelikul kombel kokkuleppele jõudes  jäin ööseks sinna. Kairit küll arvas et jube vägev ikka kahe naise kõrval magada, siis elin märkis, et siiski on ta yhe naise kõrval (kuna jah voodi oli lai magasime kolmekesi aga mina kõige ääres, kairit keskel ja elin teisel pool ääres. Mis teha. Igahates suht vältisin füüsilist kontakti ja nii me siis unne jäime. Hommikusöögiks oli pastaroog vist???

Tegelt on kuidagi naljakas kuidas emad oma tytardega nokivad :). Kairit möllas seal süüa teha jne, siis kairiti ema kah seal ajas asju ja midagi seletas, igatahes seal noris a'la et noh linnas olid siis n agunii üks pidu ja jooma jne... Kairit h akkas näost juba tigedaks muutuma (noh ma kah natuke nokkisin ja sellest sai ema veel kuidagi hoogu juurde :p) Mingi hetk tümbasin tuure maha, et ärma ikka kokaga norime, pärast meil kõigil jäävad niimodi kõhud tühjaks ja kairit ema kah nõustus, et vist ei maksa jah, terav suur nuga kah veel tal käes :)

Tegelikult läks päev kuidagi salaja õhtusse (arvestades et mul oli plaan enne lõunat/lõuna ajal trtu ära minna). Logelesime seal niisama, mingi hetk läksin viskasin õue peal väheke lund (mis oli katuselt kukkunud täpselt käigutee peale). Mingi hetk andisn teada et peab vist minekule sättima, et tydrukud tahavad oma tydrukte õhtut kah ikka teha. Elin arvas, et võiks veel ööks sinna jääda (kahtlustan, et oli omakasu, et autoga trtusse saada aga noh who knows..) Tunnistasin, et pean siiski järgmine päev tööle minema ja juhul kui ööseks jään, siis saab äratus üsna varajane olema.

Mingi hetk siis naised arvasid et oleks tore suitsui teha, ma siis tõsuni kah püsti, et tulen kah siis suitsu tegema (preilid vaatasid näod imestusest punnis) aga noh pakkisin omad asjad ja ladusin autosse ja koju saigi sõidetud.

Umbes nii see kõik siis oli

päris jõulud ja muidu elu

...
Päris jõuludeks sai siis maal käidud koos õega ja tema perega. Maal pidi peaaegu et tüliks kiskuma. Vanamees nagu ikka ei suutnud ennast viinapudelist eemale hoida, siis õde lõi seal temaga lamenti. Maiteagi, iseenesest ta väg atäis ei jäändki, ehk see õe laamendamise pärast nö. Tegelikult ma ei kannata seda kui ta täis on, aga samas siis saab igast asju tema käest teada mi shingel on, kaine peaga ei kipu rääkima... Üldiselt on ikkagi nii, et vanamees on omadega puhta perses... ha ega keegi teda aidat akah saa. Ex sain ma kah oma koslepi, et ei ole väga helistanud talle, sama sõde helistab like nädalas 2...3 korda. ega see kah jälle kiita saanud :). Siis oli hädaks see, et õde küsib kyll, et noh kuidas sul läheb jne ja vanamees ikka vastab, ah pole midagi saab hakkama jne Siis purjus peaga kommenteeris seda, et mis sa arvad et kui sa helisat dkogu aeg ja ütlen et kõik on enavmäähem, siis tegelikult ongi kõik hästi??? Ma saan 100% vanamehest aru ja samas ei saa keegi teda aidata, võinoh ma ei tea... mitte oluliselt igatahes. Kui sees on sitt siis sees on sitt ainult aeg või siis keegi õige inimene.. mina ja mu õde vaevalt just need õiged oleme. Vanamees siin rääkis, et on trtus mõned korrad käinud ema õel külas - lesk juba õige mitu aastat. Päris siis, et ega me seda pahaks pane jne... noh süda piinab ex ma saan jällegi aru. Igatahes natuke naljakas/veider vms aga ütlesin vanamehele et ära põe, lase aga käia, peaasi et sul omal hea on. Aga noh ega see ema õde kah talle miskit lohutust just oluliselt paku - midagi ikka aga noh...

Noh siis ajas vanamees oma tavalist autojuttu... et vana on ikka sara ja tahaks toda ja toda. Samas tal papp on olemas aga noh ma olen öelnud, et ärgu jamagu ja ennast pankrotti ajagu, jännagu oma vana "rauahunnikuga" edasi, samamoodi olevat ka remonditöökojast soovitatud, et missa vana mees jändad.

Ühest asjast ma ei saanud aru, vanamees arvab sisimas et ta on hulluks läinud. Võinoh tegelt saan ja ei saa kah. Igatahes mind ehmatas see lugu aga noh kesse teise hinge näeb kui perses seal kõik on.

Nagu ikka on tal see eluke üks hädade org. Töökohta vannub sajaga, siis on maal üks "hull" kelle eest hoolt kanda, ehk vanaema (mis iseenesest on hea ma usun aga noh... who knows) Maale minnes, kui on suured külmad siis ega see vanaema ju ahju kyta, kohale lähed on toas pluss 13 kraadi, ise istub sada kampsunit seljas ja asi korras.

I will never grow old and if i do loodan, et ma ei sure vähemalt üksinduses. Nõme ikka kui elult pole enam midagi oodata peale lõpu, mis tooks kergendust ja päästaks. Kuulsin seda ema käest, nüüd kuulen isa käest. Ei väsi kordamast et ema surma üle ses mõttes oli hea meel - see oli parim asi mis temaga selles seisus juhtuda veel sai. Nüüd on  tema jaoks rahu maapeal ja mis sa hing veel oskad tahta.

Järgmine päev sai käidud ema haual. Hirmus külm ilm oli kuidagi, selline tunne, et küünlad põlema ja minema.  Ega seal saandki väga passitud - vanamehel nagu ikka süda hell jne..

Surnuaias nägime veel vana ema töökaaslast koos mehega (ema haual nad polnud igatahs too hetk veel käinud... - lumel pold jälgi..)

ja ongi kind of kogu lugu, vanamees läks õega põlvasse ja mina põrutasin tartusse naiste käte vahele :D

Eeljõul

Natuke on aega mööda läinud, seega emotsioon natuke lahtunud...

Asja mõte oli pidada eeljõulud oma sõprade/tuttavatega, nagu traditsiooniks on saanud. Igaüks võttis kaasa kingipaki ja pidi selgeks õppima jululuule või nt etluse mida jõulumehele esitada.

Mina tegin viimase minuti poeskäigu, tõin Selverist Cosmo ja ühe šokolaadi (a'la käib küll võinii). Otsisn kähku ka luuletuse guugeldades, printisin välja ja paki lunastamiseks lugesin selle jõulmehele ette. Pähe õppimiseks oli ta natuke liiga pikk ja aega polnud kah selleks. Usual me.

Trtust võtsin Kaisa peale, sõitsime Elvasse, vahetasime riided ja tegime väikese suusaretke maratonirajal, ca 10 km-i. Pikkust tegelikult ei teagi, tundub et GPS jamas ja arvestas valesti. Igatahes kindel on see, et kokku ca tund aega. Suusk tehtud ja seejärel üksi Kairiti juurde (Kaisa tuli hiljem).

Põhikülalised olid juba kohal kõik toimetasid köögis. Parasjagu käis kana täitmine ja ahju panemiseks valmistamine + tavaline toimetamine. Elin nägi kandameid mul käes ja kohe abivalmilt, et noh anna aga siia oma kotid, aga minu poolt jäid need andmata, kuna jah... lihtsalt vahetusriided. Ok üks Glögi oli kah

Olles seal tükk aega olnud jõudis kätte sauna aeg (suusahigi tahtis maha pesemist). Endalegi üllatuseks nagu saunas selgus olin sinna sattunud kahe gay mehega. See tõde selgus seal kohapeal jutust – kuigi võis enne sauna minekut kah aimata aga noh inimesed ajavad igast asju suust välja... Istusid seal rahulikult, ajasid juttu, rüüpasid õlut – ei midagi erilist. Võis rahuliku südamega miskit kartmata seal olla. Lihtsalt veider – ja noh need gaymehed olid minu arusaamistmööda teineteisele võõrad. Igatahes kui oli aeg pesta - siis seebiseks, kähku seep maha ja minema :D.

Üks gay härra pärast sauna vist napsutas õige mõnusasti ja lasi oma avala meele veel avalamaks. Hakkas siis seal üht 16 aastast kutti tüütama enne magama mineist a’la tule ikka minu juurde jne jne. Kutil hirm nahavahel, et mis nüüd saab, ei julgend magamagi minna – eks siis organiseeriti talle magamiskott ja puges sinna sisse, lukk tihedalt kinni :D. Iseenesest mul nende gaytüüpide vastu midagi ei ole, normaalse jutuga jne. Aga kui üks neist hakkas seda noort kutti piirama siis oli küll tüütu, et no mida on siis vaja. Mina vist olin natuke vana või luges näost, et pole huvitatud, siis jah mina jäin õnneks sellest piiramisrõngast välja. Kuna loodus ei salli tühja kohta siis piirati mind mujalt poolt (ei olnud just mu soov saada piiratud sealt kandist)

Ex seal toimus veel üht teist aga kõigest ei taha rääkida ja nii mõndagi jäi toimumata :)

Kingitusega mis sain jäin rahule (eeküünalde alus + küünlad (olen mõnuga neid põletanud)). Kindlasti parem valik, kui minu enda tehtud.

Järgmisel päeval pakuti hommikul omletti. Välja reklaamitud Elini tehtavad hommikused pannkoogid jäid ära üsna haledal põhjusel – jahu ei olnud. Ma oleks neid igatahes nautida tahtnud :)

Kõht täis, natuke siis leiba luusse lastud läksime igaüks tagasi oma koju. Kartes, et teed on lumevaalusid täis – aga ei midagi, täiesti rahulik sõit. Läksin Elvasse suuskama jälle. Väga mõnus oli – otsisin ülesse koha kuhu eelmine maratoni distants pooleli jäi ja siis tagasi Elva võistlusekskusesse. Kokku ca 18..19 km-i. Ühe korra õnnestus ka mäest alla sõites tagumikule kukkuda. Jäljed kadusid eest ja oli jäine koht. Elvast koju sõites hakkas väljas hämarduma ja oligi pühapäev otsa saamas...

Dave Benton - kui jaamast lahkub rong

Of Monsters and Men - Your Bones

Triggerfinger - I Follow Rivers

Most of the Time

Mumford & Sons - I Will Wait

Will Young - Jealousy

CHRIS BROWN & BENNY BENASSI - BEAUTIFUL PEOPLE

hambaravi volüüm 2

Vana hõbe puuriti välja, uus valguskõvastuv sisse ja 50€ läind nagu naksti.

Üks samasugune käik ootab veel ees.

Õde naeratas

jou!

Tegelikult on hea kabinetist välja astuda, see tunne, et nüüd asi on korras on hea.

Tarkusehammas (alumine) ja selle välja opereerimine

nii...

igatahes oli mulle juba mitu aastat teada, et tarkusehamba opp tuleb ette võtta kuna ta asend pole sugugi selline nagu üks hammas olema peaks st vertikaalselt olemise asemel on horisontaalselt ots igemest väljas vastu teisi hambaid. Ühel ilusal koledal päeval hakkas tarkusehammas häda tegema. Sai siis arstile mindud, seal puhastati ta ära ja korras oligi.

Aga, et saada igaveseks murest lahti, siis oli kindel mõte peas (mida juba aastaid hautud) - tuleb lasta välja oppida. Panin siis aja nii ruttu kui võimalik ja nädala pärast võis juba lõikusele minna. Väidetavalt kui tahta et haigekassa maksab sisi on järjekorrad ca 1,5 aastat - pole paha!

Praeguseks on opist mööda 1 ööp ja 7h.

Kuna tööjuures oli piisavalt asju millele mõelda, siis ennem oppi ennast mõtetega hulluks ajada polnud aega ja see oli väga hea, arvestades, et olin lugend igasuguseid hirmsaid lugusid kogu eemaldamise protsessist ja järgnevatest päevadest. igatahes läksin sinna entusiastlikult, naeratus suul :)

Arstitädi kabinetis istusin toolile 12:00 ja sealt tõusin 13:20- teisisõnu läks üsna pikalt.

Kogu protsessist lähemalt:

Algul siis seletas arstitädi mis mind ees ootab jne jne. Kuna olin seda lugu juba kuulnud nädal tagasi, kui puhastamas käisin, siis uudiseid väga polnud.

Esimene asi mis siis tehakse on et lastakse suud loputada ca 1min ja seejärel tehakse tuimestus. Hoiatati ette, et see võib valus olla. Esimene süst (igeme sisse) käis suht märkamatult, teine mis tehti kuhugi ülespoole, siis käis küll üks valusähvakas läbi - aga see oli hästi korraks, kuid üsna ehmatas mind st ma ei oodanud sellist särakat.

Ja nii ma näost valgeks tõmbuma hakkasin. Artitädi küsis kuidas tunne on, ei mäleta mis vastasin aga noh igatahes oli kehv ja toodi nuuskpiiritus välja. Sai siis seda nuusutatud üsna tükk aega enne, kuniks normaalne pilt ja enesetunne tagasi tulid. Arst oli juba kahtlev, et ei tea kas üldse läheb lõikuseks kuna, kui juba alustada, siis enam pooleli jätta ei saa. Nuusutasin tükk aega, enesetunne oli enam vähem aga see nuusutamine oli lõpuks a'la nagu trepist kõndides käsipuust kinni hoidmine, selline veider turvatunne. Igatahes peale arsti mitmekordset küsimist ja pahandada saamist, et ma midagi ei ütle (see, et ma midagi ei öelnud oli pigem selle pärast, et ma ei olnud kindel kus ma olen omadega, kas olen korras või ei....). Üks hetk peale järjekordset küsimist andsin teada, et davaiks hakkame peale... i will survive. 

Seejärel pandi suu- ja nina-auguga mask näo peale (nina avausest nägi ka natukene välja). Ülejäänud protsess oli selline ühtlane puurimine ja kangutamine vahelduva eduga. Arst ikka küsis kogu aeg, et kuidas on, kas olen veel kontaktivõimeline ja kuidas tunne on, et ega valus pole jne... Mõnedel hetkedel oli tunda mingit valuaistingu moodi asja, sellest andsin kohe teada, siis lasi midagi igeme peale ja valu kadus (alati ei pannud kah, lihtsalt muutis ehk kohta kus toimetas, ega mina kah tea :). Üks hetk lõpupoole sain rohkem haiget. Ja kui arst toimetamise järgi jättis hakkas hammas valu tegema. Vot nüüd mõtlesin küll hirmuga, et kas nii jääbki, aga ei, arst tõi süstla, tegi oma sutsu ära ja valu kadus ning toimetas edasi. Lõpupoole kangutas hammast, käis raksakas või paar ja oligi kogu lugu. Muidugi see raksaka tegemine polnud lihtne, kuna hammas olevat kõver olnud ja ei saand hästi kätte.

Seda hetke ma nt ei teadnud/tundnud kui skalpell igeme katki lõikas ja kokku õmblemine käis kah nii ära, et ma ei saanud arugi. Lihtsalt öeldi, et valmis ja kogu lugu :)

Kui lõikus oli läbi ja rindkere pealt kate ära võeti siis oli mul särk seljas läbimärg...

Istusin siis seal tooli peal marlitükk hammaste vahel, külmakott lõual ja arst samal ajal klõbistas arvutis. Mingi hetk ajasin end sealt siis püsti, kusjuures polnud kindel, kui heas konditsioonis tasakaaluelund on ja muidu ise olen, aga kõikuma ei hakanud ja kõik oli okkei.

Kuna kogu protsess kestis kaua, siis arst kirjutas välja antibiootikumid. Sain ka paberil manuali  mida lähipäevadel teha jne.

Julgen arvata, et minu hamba opp oli keskmisest keerukam aga, kui arvestada nt et hammas võib ka lõualuu sisse kasvada jne mis oleks usun et keerukuse astmelt nt level 10, siis minu hammas oli kusagil nt level 7...8.

Opi arve oli kusagil 125€. Maksin arve ja lahkusin majast. Hüppasin autosse ja sõitsin kodupoole ID kaarti otsima, ühe käega külmakotti hoides lõual teisega rooli kruttides ja käike vahetades. Vastu sõitis ka politseiauto, kust vaadati mind kahtalselt aga kinni ei pidanud. Kodus käidud ja ID kaasas läksin apteeki. Seal kulus ca 20€. Selle raha eest sain siis 3 külmakotti, antibiootikumid ja suuloputusvedeliku.

Pool nägu tuimana, läksin tööjuurde, kuna oli üks kiireloomuline asi vaja korda saada. See tehtud siis koju ja James Bondi vaatama.

Esimese valuvaigisti viskasin põske kohe arstikabinetist lahkudes (arsti soovitusel) ja nüüd siis olen profülaktika mõttes 3 neljasajast ibumetini päevas võtnud.

James Bond vaadatud tegin väikese sööma (mõeldes ise, et vaja kähku ära süüa enne, kui tuimestus täitsa üle läheb, sest valusa suuga on märksa halvem süüa :). Jogurt ja puding olid vist menüüs (ei mäleta enam) ja noh siis tuligi uni peale. Magasin ca kella 21-ni vms, Pistsin ibmetini põske. Öösel und väga ei tulnud (süüdistan päevast magamist) ja hammas/suu natuke valutas kah - mitte niipalju et magada poleks saanud aga lihtsalt.

Praeguse seisuga nägu olulislelt paistes pole (lõua juurest natuke on aga hirmujutud, et pool nägu paistes.. seda pole, küllap on see personaalne... vms), hammas oluliselt ei valuta (küllap ibumetini tõttu). Näis, hommikul nüüd vaatan mis tunne on, kas võtan veel valuvaigistit või ei. Loodan, et on okkei ja pole enam muud oodata, kui niitide väljavõtmist... nädala pärast (arvestades opi päevast)

Kokkuvõtvalt polnud väga hull, lihtsalt hulgaliselt puurimist, natuke ehk mõni sutsakas valu ja kogu moos.

Üks hammas oleks vaja veel samamoodi välja oppida aga noh praegu võtan aja maha ja ei kiirusta :)

Breaking Benjamin - Forget it

Bat For Lashes - Daniel

Oceana - Cry Cry

Ellie Goulding - Anything Could Happen

Maal käik, vanaema, toomemägi ja asöjdaspäevik

nv-l käisin maal üle pika aja. Suurt midagi tehtud ei saanud, pmtlt passisime niisama nagu ikka. Nipet näpet, suur redel katusele aetud, et korstent pühkida saaks, garaazi seina väh ekõpitsetud (kuigi mõtetu meetodiga aga parem kui ei midagi). midagi nagu oli veel aga ei mäleta. Ja loomulikult sai ema haual käidud ja see korda tehtud. Lehesadu on juba üsna võimas. Korra selja keerad on juba uued lehed maha sadanud, aga parem sai  kindlasti. Kui olime surnuaiale nö tiiru peale pannud käisime veel vanamehega korra ema haual, keegi oli vahepeal sinna salaja küünla pannud. Ma ei teagi kesse oli aga vanamees arvas... (st nägi mingit tuttavat eemalt (keda ma ei tea), küllap siis nemad panid).

Vanaema veiderdas maal. Täi pilte vaadata kord siis oma lastest (minu jsa ja siis isa õde), kiitis, et küll on ilusad lapsed, seejärel käis uuesti oma toas ja tõi vanaisa pildi ja seletas, et vaata oli ilus mees jne. Muigas ja ütles et ma kah ilus olen :). Veiderdamine seisnes selles, et ta läks tagasi vanaisa pilti viima ja tõi uuesti isa ja tema õe pildi ja hakkas jälle peale, et vaata kui ilusad lapsed. Ma tean, et tal on mäluga probleeme, st et ei suuda lähiminevikust mälestusi omale luua. Ma ei tea kas ta ise on ka kursis sellega või ei... Ma ei saanuki aru, et kas teeb nö nalja enda üle, või on tõesti asi nii hull. Vanamees sai mul kurjaks selle loo peale ja siis korra kärgatas, et lõpeta ära. Vanaema siis ütles jajah ja viis pildid oma tuppa tagasi ja maanuds kiiktoolis telekat vaadates.

Mälu probleem on muidugi tuttav teema, sest päeva jooksul suutis mitu korda kysida, et kus ma ikka elan ja NB! päeval varem oli ta mulle selle piltide ralli juba teinud, kuigi siis ilma nö korduseta, st tõi mülemaid pilte korra. Vanamees ütles, et vanaema ongi omale veidra kombe külge võtnud, nüüd veab kõigile neid pilte vaadata.

Ma ei oskagi sellest midagi arvata. Tundub igatahes, et ajaga asi läheb järjest hullemaks. Kord oli hiljuti vist 2 korda päevas ahju kütnud. Is aoli täiesti mures, et ei tohigi varsti üksi jätta, mine tea mis lollusega hakkama saab. Ahi oli nii tuliseks köetud, et tekkis reaalne hirm, et maja võib põlema minna. Samas kui puid ahju juurde ette toodud pole, siis ei viitsi ta ise puid tuua, külmetab ja lõdiseb vatid seljas ja 15 kraadi sooja toas. Ei tea jah mis sest elust saab või kuidas. Loodan südamest, et kui kunagi vanaemal lõpp tuleb, siis läheneb see tohutu kiirusega nagu emal oli...

Isa kah kurdab kogu aeg, et jube närviline on. Iga pisiasi tõmbab nii kohutavalt käima, et ei teagi mida teha. Samas seekorda lauba õhtul seletas, et mingi tohutu rahu on peale tulnud selleks korraks. EI osand ta seda kah seletada, kui siis ehk sellega, et mina olin seal. vbl see oligi nii, kes seda teab. Täna helistas ka mulle - on natuke mul õe peale tige. Kui aus olla siis olin ise kah aga praeguseks hetkeks on rahu minu higes selle teemaga. Täpsustada väga ei tahaks... aga jah, maiteagi - reaalselt ma siiski ei usu, et õde paha or ebaõiglust on soovnud - ma lihtsalt ei usu seda, aga mingi hetk see tundus/paistis nii. Küllap ta ise teab kõige paremini, kuigi üks seik, kui sellele mõelda vaevab hinge - aga las olla, sel pole enam tähtsust. Vbl oli põhjus or idee, millest ta ei räägi...


noh, räägime siis naistest kah natuke.

Kõik nimed on fiktiivsed ja kui leidub kokkusattumusi siis on see juhus :)

Igatahes pühaba õhtul sai Kersti ja Triiniga koos kohvikus käidud. Minu jaoks jäi see ka Triini Saksa saatmise ürituseks, st õigele saatmispeole ei saanud minna. Triinil oli üht teist hinge peal, tahtis kuulda, mida mina kui mees asjast arvan ja siis ta seal muudkui seletas, me Kerstiga kuulasime ja siis ladusime aeg ajalt oma arvamusi vahele, et miks just (see keda taga rääkisime) tegi nii ja mitte teisiti. Pärast siis jalutasime õhtusel Toomemäel. Pmtlt võiks öelda, et oli romantika põhjas, vähemalt emakese looduse poolt :). Ilus sügisõhtune ja suhteliselt soe ilm. Rohkem sellel teemal nagu polegi - võisiis las jääb unustuse hõlma.

Üks nö elusündmus ( i khill you!!! küll sa aru saad kes!!) veel. Õde otsutast stiilipäevikust osa võtta. Sellega seoses sisi oli vaja imestavad sõpru, käisin kah siis imestamas. Ja tunnistan, ma olin üllatunud. Arvasin, et mis nad ikka mu õekesega teevad ag aennäe imet, muutsid tundmatuseni. Samas ex oli korralik soeng pähe lõigatud, ja selline tõsine TV ja õhtumeik peal. Kõige lõbusam selle loo juure soli, mis minu meelest näitab, et töö oli hästi tehtud - oma väiksem laps ei tundud ema ära :), vaatas kui võõrast tädi ja pigem eelistas istuda vanema üe süles, kui võõra tädi omas :D. Fokin tundus selline hea ja soe inimene ja imelikul kombel pold isegi Saagim bravuuritar vaid kuidagi rahulik. Korra tegi oma kuulsa mjäu kah ära :D. Õde igatahes oli rahul selle Stiilipäeviku värgiga ja minul jäi kah üsna positiivne elamus/tunne sellest vautamisest. Ex hiljem teles näeb. (kui aus olla siis ma ei julge seda vaadata, aga küllap huvi saab siiski võitu :)). Aga jah Zenja meeldis mulle - inimlik ja soe...

Homme siis jõusaali minek...

Üks asi veel!

Eelmine reede sai käidud tudengiööl ja epliku kontserdil. Jäin purju (polnud plaanis). Tegin telefoniga paar klippi, mis jäid üle ootuste head, st oli laulu kuulda ja inimesi näha. Noh lihtsalt niisama tegin - mõistate. Nägin Margitit, puhkasin trepil jalga, siis maanuds mulle kõrvale ja tegi väheke juttu, epliku esinemise aja siis olime lähestikku. Kiisu möllas oma kertuga eespool. Peale eplikut põrutasin koju peatäit välja magama, et hommikul autoga maale sõita (seda siis saab teksti algusest lugeda). Rahvast väga palju polnud, mis oligi hea :). Samas pilet oli suhteliselt kallis (arvestades esineijaid ja nende hulka oli tegelt odav) aga kui võrrelda klubisse pääsemisega mis maksab like 2€, siis oli kallis. Kersti pidi kah tulema tudengiööle, aga mainisin, et Kiisu ja Kertu kah tulevad, siis loobus. Ei tea praeguse hetkeni seda täpset põhjust aga vahet pole. Kesrti andis juba märku (st ytles otse välja) et võiksin teda õhtusöögile viia.Näis kunas see juhtub, praegu on iga € arvel, st kui homme palgapäev on, siis võiks kuhugi minna, aga kui ei ole, siis ilmselgelt õhtust sööma ei lähe. Kui ehk tasuta supikööki :))...

Jäägem normaaseteks, normid ruulivad

Jessie Ware - Wildest Moments

vahekokkuvõte

vahekokkuvõte:

Polegi väga midagi, st ei mäleta enam.

*Teadusöö raames sai ahhaas filme vaatamas käidud üks kord Kerstiga ja teine kord koos Triini ja Kerstiga.

Teisip oli siis selline film nagu: Ärkvel (Awake, 2007) - täitsa okkei oli isegi.

Neljap siis oli: Täiuslik meel (Perfect Sense, 2011) - tüüpiline film Ewan McGregor.i mõistes. St veider katastroofifilmi vms võtmes.

Muidu oleks võinud need filid ja järgnenud arutelud olla okkeid aga minu meelest küsiti seal ikka nii lolle küsimusi et okse tuli peale. Tõesti hirmus. Mul oli arutelu ajal häbi saalis viibida!

Rattapedendusest niipalju: ostsin MTB-le uued pedaalid ja kingad (katre, say nuthin abt it!)

Preagu rohkem ei viitsi, vbl täiendan

15 TRM lühikokkuvõte

Lauri oli mul kell 8 uksetaga bussiga ja minek. tegelikult on hea, et nii vara sai mindud. Sai rahulikult Otepääl toimetada. Meil oli kaasas ka oma treener, Lauri proua. Käskis meil venitada ja igasuguseid muid asju teha,. Masseeris meid ja puha. Rääkis, et on tegelenud võistlsutantsuga kunagi ammu ammu. Mari tundub selline üsna lahe :) st tema kohalolek oli väga broo!

Pärast sõitu tegi Lauri mulle võitslukeskuses ühe õlle välja ja selgus, et Tuvil saun köeb ja läksime sinna. Veider oli see, et Lauri pesi isegi poolvabatahtlikult minu ratta mudast puhtaks. Ma vaatasin kõrvalt pealt ja samal ajal võtsin mõned sõõmud õlut. 

Rattamaratonist endast: Nagu ikka jõudsin ka seekord järeldusele, et jõudu on vähe. Maastikusõit on üsna raske ja pole just eriti võrreldav MNT sõiduga.

Vahelduva eduga oli rada üsna porine. Tuli ratast päris pikalt käekõrval lükata, oli tunda kuidas pori haakus kummidele ja igale poole mujale, ning ratas muutus mitu kilo raskemaks. Lähedal olnud preilil oli tagaratas pori tõttu täitsa kinni kiilunud, samas kruusastel lõikudel lendas see sodi ratta küljest jälle minema ja kõik oli okkei.

Oli ka üks tõsisem õnnetus. Kohale jõudisn, siis tüdruk oli keset teed maas ja oigas.

Tehnikast niipalju, et uskmatult palju oli ratturitel kette katki. Ma poleks elu sees arvanud. Samas väntas üks tüüp mul kõrval ja täiesti lambist kett läks puruks. Vähemalt mina ei tea, et ta oleks selle jaoks kuidagi eriliselt pingutanud

Njah, õhtul keerasin ca kell 21 magama aga reaalselt jäin magama alles ca 23. Und ei tulnud, süda natuke kloppis ja miss xs oli just öelnud if anything siis as friends..

phh...võinii

Nojah, kahju siis... aga noh pole just suur üllatus :S

multad

paras ports multikaid: http://www.youtube.com/playlist?list=PL2BA33132E7BCA52E Kunksmoor: http://taheke.delfi.ee/multikad/multikad/article.php?id=21252155

Pagar ja korstnapühkija (Tallinnfilm 1982)

Blue Oyster Cult - (Don't Fear) The Reaper 1976 [Studio Version

Holly Golightly & The Greenhornes - There Is An End

Outloudz - Morning Paper

Blood Diamonds (feat. Grimes) - 'Phone Sex'

15 TRM ühistreening

Lühikokkuvõte: Algu sai mindud mõttega, et tiksun rahulikult, normaalse pulsiga jne aga  noh, sellest ei tulnud midagi välja. Pulss plõgistas kogu raja punases tsoonis. Kusagil poole raja peal haakisin end miskite endast kõvematele juurikatele sappa, et tuules lihtsam sõita kui üksi pressida. Juurikad aeg ajalt küpsetasid täitsa ära mind. Vastu mäge jõudu minna ei olnud aga allamäge sain nad kätte. Tahan mainida ühte väikest südikat blondi preilit kah, kes siis kah juurikatele sappa haakis ja samamoodi nagu mina sai üsna kenasti läbi küpsetatud. Jäi aeg ajalt üsna keansti maha samas juurikad lasid kah vahepeal tempo alla, siis preili püüdis meid jälle kinni. Lõpus olid jalad üsna pakkudeks muutunud.

Laanekas ühistreeningule ei ilmunud. Selgus, et tegeles napsu võtmisega. no suprise.

Kõuts aitähh transpordi eest

Fun. - All Alright

tavaline päev/nädal or whatever tykike elust

bla bla bla..

Viisin Kairiti koju st maale. Tagasi tulla oli päris hea, väheke kihutasin kruusateel Elva juures nägin kuidas samsungi ratturid üle silla põrutasi ja küllap pärast jäid vihma kätte.

see maasika lugu eelmises postis oli miss xs-ile kind of mäeldes. Nojah roosa unenägu, mis ilmselget sealpoolse initsiatiivi puudumisel läks nagu tavaliselt :). Olegm ausad.. vbl yta ongi selline emotsioonitu.. ag amuidu ilgelt tahab.. see variant on alati ju õhus (Y) (kerge iooniline huumor ühe rumala kulul.. called me) aga see selleks.

Muidu oli okkei päev.

Homseks rattaramaratoni treenigsõiduks vaim valmis, ratas tuunitud, uued rehvid all (niivõrd kuivõrd). Kusjuures need rehvid sai ostetud kuti käest kes VIST sebis kunagi ühika ajal minuga samal korrusel oleva naabripreiliga. Nägu oil igatahes jube tuttav. Olek spidand ple küsima. Peab üle saama sellest eestlase olemusest, et ah mis ma ikka, saan asj akätte ja korras ja jumala eest ei suhtle..

Homme vist tõotab mudane rada olla, täna ikka kallas terve päeva vihma. Ommikul oli tegelt korra ilus, päike paistis ja puha, st oli paljulubav aga see selleks.

Pikkadest jalgadest räägime teine kord ehk, kahjuks pole hetkel talle paremat nime. Ahjaa Kiisuke, oli see nimi mis panin esmakordsel nägemisel.

Reedel putitasin ratast nö töökorda. Sain kõutsi (ma vihkan seda hyydnime) käest tagasi ja noh ilmselgelt on ta must lühem jne, st kõik asjad olid paigast NB ma ei kurda! just sayin...

Lugeda ei viitsi. Näis kas hr laanekas kah omme stardis on...

Kairit anna andeks, sa oled teiselt planeedilt ja mul on kahju, et ma ei saa sust aru ABSOLUUTSELT. Minu aju ei tööta üldse sedamoodi...

Hakkasin FUN-i kuuluma i relly love it. Imelik et esimest plaati kuulates kunagi ammu kruttisin niisama läbi ilma mingi emotsioonita aga täna on total like (Y)

Hetkel timmin mingit napsu mida ema õde tõi emale kunagi. Ema andis selle minu kätte. Parem kui ei mõtle sellele hetkel.. makes me rally sad..

Ahjaa irw võinii, krdi vanamees on õe juures (maal siis) nö viinaravil, st kainenemise protsessi läbi elamas. Õde rääkis, et tal olla tekkinud krambid ja muud toredad võõrutusnähud. Kutsusid siis kiirabi.

Päris cool võimis. Vanamees pole 2?? nädalat tööl käinud. Ilmselgelty pole sinna tal enam asja. paras tropp raisk. Ei tea jah. Ma ei vihka teda aga ei armasta kah..

Maal naabrimees helistas, et kle kardulad tahaks võtmiste, et kuule, m is su isaga on, telefon väljas ja ei kippu ega kõppu.

Isa vist spetsjomm oma telefoni välja lülitanud. Ainult ema nr-lt saab kätte. Ei tea siis keda ta kardab või mis troppi ta mängib.

Elbajonn kah vist pruudi saand. Kodus ei viibi.. ja ime ime, isegi krt pudrupott on hr pedandil pesematta. vaata ja imesta raisk. nojah soovin talle edu vms

ongi vist enamvähem kõik.

oli ilus päev! (nagu ikka kijandi lõppu tuleb kokkuvõtteks kirjutada..)

Tegelt vaatasin filmi kah täna... Last Night (2010) Mingi suhtepask oli. põhimõte oli selline, et teada et oled õigel rajal, selleks tuleb vahest kõrvale astuda. võinoh saate aru :) Poled päris minu tuju film seega... aga kõuts vaataks heameelega ma arvan.

Jou!

The Tuberkuloited - Nagu maasikas

PUBLIC SERVICE BROADCASTING - LONDON CAN TAKE IT

Friends - Friend Crush

POLICA - Wandering Star

märgusõnad

muinastulede öö atlantis? ratas ja atlantis? vahatamine?

Muse - Madness

Vaiko Eplik - Pöördumatult soe (saates 2011)

MGMT - Time To Pretend

Sulgpall Kassitoome orus

Eile sai väheke ranna stiilis sulgpalli klõbistatud. Esindatud olid pess, reelika, mina ja Miss XS - kogu lugu.

saunajutt ja meenutus aastasse 2005

Maal meil on ikka üks ehedamaid suitsusaunasid mida ma elusees kusagil olen näinud. Ja sealt saab kõige mõnusama leili üldse maailmas .). Kurb asi on muidugi see, nagu kõigi hoonetega seal, et nad on ikka üsna halvas seisus. Alati saunalavale ronides (alates aastast 2005), näen ma põrandal puidust resti, mill evanust ma täpselt tean. Jah selle klopsis kokku mu vanamees minu 25-daks sünnipäevaks. Sai ju siis pidu maal peetud ja mõned parimad sõbrad sinna kutsutud. Ja mul on paganama hea meel selle 25 sünnipäeva üle. Iga kord leili visates tuleb mul meelde Ivar, kellega 2005 sai seal istutud. Ivar poiss oli kah jube rahul, oli elus esimest korda PÄRIS suitsusanus :). Ei tea kas temalgi see vahest meenub.... Novot umbes samad mõttetd vallutavad mu pead siis igakord seal leili visates. Ei tea kas põrandarest saab 10 aastat vanaks või vahetatakse ennem välja - julgen panustada et veab oma 10 aastat täis :).

Praegune pilt pole õige, mis siia lisatud, aga selle vahetan välja ühe või mitme vastu. (loodame, et ikka vahetan)

See 25 juubel oli üldse lahe, sellele peaks pikemalt oma loo tegema koos piltidega (kui need kusagilt vaid leiaks)

Mimicry - Baby We Aint Gonna Get Far (head eesti muusikat Teile!!)

Paar pilti kunagisest laudast

Varsti saab siin olema tühi plats ja vaade võsale ning ei mäleta enam keegi, et seal üldse mingi hoone asus

Vaade sissepoole. Vasakul üleval oli lehma koht. Paremal kõige üleval olid ubrik, kus hoiti erinevaid asju (nt peedid ja veel üht-teist), järgmisena paremal ülevalt poolt tulles olid sead ja edaspidi oli 2 kohta lehmadele. Vasakul all nurgas (mis kaadris ei ole) olid lambad. Kanade munemiskastid olid lammaste kohal seinal.

Puit mis lammutamise käigus tekkis, saeti kreissaega küttepuuks. Jämedamad jurakad saeti kettsaega. (as we call it "družba" :)

Pildid tehtud 18.08.2012

Lisaks võib vaadata ka postitust: http://hargip2ev.blogspot.com/2012/08/laut-kutteks-vol1.html

kiikumine

Lühidalt, kiisu ei tea mis saab, igapäev on uued uudsed, üks tahab teine ei taha, ise tahab teist esimest nii väga ei taha. Loodan, et mul nimed meelde jäävad kes on üks (Gertu) või teine (dr. Aia).

Super õhtu oli iseensest. Väga mõnus ilm ja jalutus. NB! viimasel ajal on õhtud üsna sügisesed olnud, seega seda mõnusam see ilmake tundus. Käisime seal kuhu jumal juhatas - pmtlt jõlkusime Toomemäel, turnisime kuristiku pervel, piilusime taga-aedadesse, vahtisime vanu maju mis vajaks remonti j amuid maju kus oleks nii nii tore elada. Ikka siin on nunnu rõdu ja seal äge siseõu jne jne :). Toome poe lähistel kimus keerdtrepil/rõdul üks kena siluetiga preilna suitsu. 

Laste mänguväljakul oli mõnus kiikuda.

Oli tore õhtu!

Peab fotoka ikka kaasas kandma, villand juba suvakatest netipiltidest.

"Pruudilt" nimega Aura vastas sai küsitud: kas täna või üldse?.. no vaatame :)

Ilge Pain see libanimede väljamõtlemine :)

James - Say Something (Live)

Guns N' Roses - November Rain

The Dark Knight Rises

Enne mind on keegi suutnud selle filmi kenasti kokku võtta, seega tsiteerin: "Hekseldatud, rapsiv, hingetu süzee. Igav pahalane.Tüütud ja jaburad löömastseenid, kus puudub igasugune nauditav koreograafia. Tuim tampimine.Tegelased puistavad varrukast magedaid stamplööklauseid."Batman begins" oli nauditav tervik, aga see praegune film ei kõlba kuskile. Sobib ehk vaid inimestele, kes arvavad et transformers on lahe või midagi" (Tarmo Cinamoni LK-l)

Minu meelest täpselt nii oligi :)

Iseenesest oli huvitav aga jah sellegipoolest pold nagu suurem asi

 

Genres: Action | Adventure | Drama | Thriller

4 out of 10




Storyline:

Despite his tarnished reputation after the events of The Dark Knight, in which he took the rap for Dent's crimes, Batman feels compelled to intervene to assist the city and its police force which is struggling to cope with Bane's plans to destroy the city.Written by WellardRockard 


Argipäeva kohta nii palju et Siret kutsus ja siis osa filmi tukkus niisama maha :D

Lana Del Rey - Summertime Sadness

José Gonzales - Heartbeats live

WHERE DO WE GO NOW?

Mulle ei isitunud, kuidagi liiga palju mõtetut loba ja tegevust mis muutus palaganiks. Oleks saanud paremini. Mõned nüansid/hetked olid aga see polnud piisav

KUHU NÜÜD MINNA? / WHERE DO WE GO NOW?

Koht: Tartu Raekoja plats
Algus: 08.08.2012 22:00

Sts: Nadine Labaki, Jihad Hojeily, Rodney Al Haddad
Op: Christophe Offenstein
Muusika: Khaled Mouzanar
Os: Claude Baz Moussawbaa, Layla Hakim, Nadine Labaki
Keel: araabia, vene
Subt: eesti, inglise

Prantsusmaa, Liibanon, Itaalia, Egiptus, 2011, 1:49

REŽISSÖÖR: NADINE LABAKI

Liibanonis sündinud Nadine Labaki on kindlasti üks nendest särvatest ja andekatest naisfilmirežissööridest, kes lisaks oma noorusele (29 aastat pole filmimaailmas veel mingi vanus!) ja vapustavalt kaunile välimusele teeb ka oivalisi filme, mis sunnivad eelkõige meesauditooriumit tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas naisi peab kohtlema ning kuidas olla oma naistele paremad mehed.

Nagu ka oma esimeses mängufilmidebüüdis „Karamell” (2007), mida müüdi edukalt paljude riikide kommertslevis, on ka Labaki uues, mullu Cannes’i Un certain regard võistlusprogrammis esilinastunud filmis KUHU NÜÜD MINNA? esikohal lihast ja luust, mitte kunagi elule allaandev vapper naine (hoolimata sellest, kas ta on muslim või kristlane), kes ühe hetkega peab usukonfliktidest vigastatud Liibanoni külakeses toime tulema nii oma vägivaldsete meeste kui ka Ukrainast sissesõitnud lõbutüdrukute ohjeldamisega.

Linatöö räägib küll sõjast, kuid ennekõike on see siiski tehtud sõnumiga, kuidas sõda ja vägivalda ära hoida. Labaki räägib suurtest tragöödiatest ilma nutu ja halata alati inimlikul tasandil ja pisut üle vindi keeratud koomikaga, mis oma värvika tegelaskonna ning muusika- ja tantsunumbritega meenutab näiteks parimaid Emir Kusturica filme.

Kindlasti on see üks filme meie festivali valikust, mille järele saab pärast seanssi õhata veendumusega, et ka naised oskavad filme teha ja mis parata – sageli meestest paremini. Küllap mõistis sedasama ka suurte San Sebastiáni ja Toronto filmifestivalide publik, kes andis oma hääle just sellele filmile.

Helmut Jänes

Edit 09.08.2012 14:09

NB! hea teema taustaks lugeda järgnev:

Liibanon: kodusõda, kodusõda, kodusõda....

Mart Helme

Suursaadik

Eesti jalgratturite röövimine Liibanonis on tõstnud meie jaoks päevakorda sellel maal toimuva laiemaltki. Seda enam, et Eesti uudistekajastused sellest riigist on ikka olnud peamiselt negatiivse värvinguga – palestiina põgenike probleem, relvakokkupõrked eri grupeeringute vahel, varasemadki pantvangikriisid ning muidugi Iisraeli põhjaosa turvamured. Ometi mäletavad vanema põlvkonna inimesed, et kunagi nimetati Liibanoni Vahemere idaosa Šveitsiks, sealsed sadamad kujutasid endast üht peamist akent lääne- ja araabia maade vahelises kaubavahetuses, pealinn Beirut oli õitsev panganduskeskus ning Liibanoni rannikupiirkonnad kubisesid Lääne-Euroopa turistidest.

Tõsi küll, selle õitsva pealispinna all hõõgusid tulevase konflikti söed, mis osaliselt pärinesid juba Ottomani impeeriumi ehk Türgi ülemvõimu ajast, kui nii osaliselt kristlikus Liibanonis kui ka araablastega asustatud naaberriigis Süürias rahva hulgas võttis maad tugev tung iseseisvumisele. Üheks tollaste poliitiliste püüdluste verstapostiks oli 6. mai 1916, kui Türgi võimud hukkasid Beirutis ja Damaskuses türgivastase tegevuse eest 21 patriooti. Nii Liibanonis kui ka Süürias tähistatakse seda päeva tänaseni märtrite päevana.

Kuigi 1926. aastal kuulutati Liibanon vabariigiks ja võeti vastu ka iseseisva riigi põhiseadus, ei saanud tõelisest iseseisvusest kahe maailmasõja vahelisel perioodil siiski asja, kuna Rahvasteliidu otsusega oli Liibanon Esimese maailmasõja järel antud koos Süüriaga Prantsusmaa mandaatterritooriumiks. 1930. aastate vältel toimusidki Liibanonis vaidlused ja konfliktid eelkõige selle üle, kas Liibanon peaks olema täiesti iseseisev või liituma Süüriaga. Igal juhul nõuti aga Prantsusmaa ja tema relvajõudude lahkumist Liibanonist.

Teise maailmasõja ajal oli Liibanon Prantsusmaa Vichy valitsuse võimu all. Viimane nõustus kohaliku avaliku arvamuse lepitamiseks siiski iseseisvusnõudmistega ja 22. novembril 1943 saavutaski Liibanon iseseisvuse. Prantsuse väed lahkusid riigist aga alles 1946. aastal. Suuresti viimaste toel õnnestus jäme ots kohalikus poliitikas haarata rahvastikust tol ajal kuuskümmend protsenti moodustavatel kristlastel. Moslemi rahvastiku osatähtsust ning üldist islamiümbrust arvestades nägi kompromiss võimu jaotamisel ette, et kristlastele kuulub edaspidi riigi presidendi ametikoht, sunni moslemitele peaministri koht ning šiia moslemitele parlamendi spiikri koht. Tegelikkuses kujutas Liibanon endast aga mitte niivõrd demokraatlikku kuivõrd klanniühiskonda, kus võimu hoidsid pigem rikkad ja mõjukad perekonnad, mitte iseseisvad ja maailmavaate alusel moodustatud erakonnad.

Liibanonis kehtiva hapra konfessioonide vahelise tasakaalu lükkas suuresti paigast juba 1948. aasta Iisraeli–Araabia sõda, mille tulemusena saabus riiki umbkaudu 100 000 palestiina pagulast. Põgenikud moodustasid ligi 10 protsenti Liibanoni tollasest elanikkonnast ning nende saabumine tõstis märgatavalt moslemite osatähtsust riigis. Asja tegi veelgi hullemaks see, et Liibanoni sõjavägi kujutas endast pigem sümboolset paraadiarmeed kui tõeliselt heidutavat jõudu, samal ajal kui palestiinlastel olid võitlustes Iisraeliga tuleristsed saanud tugevad relvaüksused. Seega ei kõhelnud palestiinlased kohemaid sekkumast ka Liibanoni poliitikaellu.

Esimene rühmitustevaheliste relvakokkupõrgeteni viinud kriis, mis on ajalukku läinud Pašade sõja nime all, puhkes 1958. aastal. Kriisile lõid tausta 1956. aasta Suessi konflikt, Pan-Araabia liikumine, mida juhtis Egiptuse president Gamal Abdel Nasser ja külm sõda. Kõigi nende jõujoonte vahel püüdis Liibanoni president Camille Chamoun hoida neutraalset liini, kuna peaminister Rashid Karami ja palestiinlased toetasid Nasserit ja soovisid ka Liibanoni näha ühe osana äsja Egiptuse ja Süüria asutatud, kuid lühiealiseks jäänud Ühinenud Araabia Vabariigist. Mõistes, et iseseisvalt ei suuda Liibanon puhkenud kriisi lahendada, pöördus president Chamoun kommunismiohu tõrjumise ettekäändel USA poole, kes saatiski oma merejalaväelased Liibanoni.

Järgnev aastakümme kulges Liibanonis rahulikult, kuid palestiinlaste arvu järjekindel kasv (1960. aastate algul juba 400 000) ja üldine demograafiliste protsesside kulgemine moslemirahvastiku kasuks viitasid julma paratamatusena varem või hiljem vältimatult ees seisvale võimuvahekordade revideerimisele riigis.

Viitsütikuga tiksuv pomm plahvataski 1975. aastal, kui Liibanonis puhkes kodusõda, mille järelmitest pole seal jagu saadud õigupoolest tänaseni. Kodusõja ametlikuks alguseks loetakse 13. aprilli 1975. Nimelt avasid kaks palestiinlast sel päeval möödasõitvast autost tule ühe kiriku pihta kristlikus Ida-Beirutis ning tapsid neli inimest. Samal päeval toimunud vasturünnakus hävitasid kristlased bussitäie palestiinlasi. Üsna algusest peale oli selge, et valitsus ega sõjavägi – mis olid mõlemad samuti lõhenenud – ei suuda olukorda enam kontrollida ning nii haarasidki eri kogukonnad oma liikmete julgeoleku ja asualade kaitsmise enda kätte, luues uusi relvaüksusi või tugevdades juba olemasolevaid. Poliitilises plaanis jagunesid jõud laias laastus ühelt poolt ilmalikeks, kristlikeks ja parempoolseteks, teiselt poolt vasakpoolseteks ja islamimeelseteks.

Foto: Scanpix

Liibanoni naised 1975‒1990 toimunud kodusõja ajal teadmata kaduma jäänud omaste piltidega 21. märtsil 2011 Beirutis ÜRO büroo ees piketeerimas. Kõige pessimistlikumate hinnangute kohaselt hukkus Liibanoni kodusõjas kokku kuni 230 000 inimest.

Mõlema poole sees valitses siiski ülimalt kirev pilt ning mida kauem kestis sõjategevus, seda enam taandus poliitika kõige lihtlabasema kuritegevuse, röövimise, narkokaubanduse, prostitutsiooni ja relvaäri ees, milles võitlevad rühmitused aga endiselt säilitasid omavahelise rivaliteedi.

Et mõista pisutki, kui kirev ja poliitiliselt juhitamatu oli olukord Liibanonis juba kodusõja algetapil, väike loetelu üksnes kristlaste olulisematest relvarühmitustest: Kataebi Vahendusjõud, Seedripuude Valvurid, Tyouse Komandosed, Marada Brigaadid, Lõuna Liibanoni Armee, Rahvuslik-Liberaalse Partei sõjaline tiib ja Tiigrid.

Kui lisada, et sunniitidel, šiiitidel, druusidel ja palestiinlastel olid oma, samavõrd arvukad formeeringud ning et kodusõja käiku sekkusid 1976. aastal ka Süüria ja Iisrael, saame mingigi ettekujutuse olukorra keerukusest.

Nagu kodusõdade puhul tavaline, peeti seda ka Liibanonis eriti julmal viisil. Vastastikused veresaunad linnade, külade ja laagrite vallutamisel muutusid rutiinseteks, hukkusid tuhanded tsiviilisikud. Seejuures selgus kiiresti, et kõik võitlevad pooled on taktikalistel kaalutlustel valmis sõlmima liite ja vaherahusid ka seniste vaenlastega, nii et kodusõja jooksul ei leidunud lõpuks ühtegi osapoolt, kes mingil perioodil poleks omavahel liidus olnud.

1976. aasta oktoobris suudeti sõjategevus siiski lõpetada tänu Araabia Liiga sekkumisele, kes andis samal aastal varem juba Bekaa oru ja Põhja-Liibanoni hõivanud Süüriale mandaadi 40 000-mehelise rahuvalvekontingendi hoidmiseks riigis.

Saavutatud rahu oli ometi petlik, juba 1977. aastal algasid kokkupõrked uuesti. Tõsi, sedakorda kandus sündmuste raskuspunkt lõunasse, kuhu olid Beirutist ja selle ümbrusest kogunema hakanud kristlaste poolt süürlaste ja Iisraeli relvasaadetiste abil välja tõrjutud palestiinlased ja kust need alustasid pidevaid rünnakuid Iisraeli põhjaosa vastu. Iisrael reageeris omapoolse invasiooniga.

Nüüd sekkus sündmustesse ÜRO. 19. märtsil 1978 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsioonid 425 ja 426, millega kohustati Iisraeli Liibanonist lahkuma ja loodi ÜRO rahuvalveüksused, mis saabusid Liibanoni lõunaossa juba 23. märtsil 1978. ÜRO jõud on Liibanonis ka praegu ning nende aasta kaupa pikendatav mandaat lõpeb 31. augustil 2011.

ÜRO sekkumine ei muutnud Liibanoni kodusõjas siiski põhimõtteliselt midagi, Süüria ja Iisraeli sekkumised kaasa arvatud.

Sõja kolmanda faasi alguseks peetaksegi 1982. aastat, kui Iisrael alustas suuroperatsiooni palestiina laagrite hävitamiseks ja palestiinlaste väljatõrjumiseks Liibanonist. Operatsiooni käigus jõudsid Iisraeli üksused ka Beirutisse, kus pommitati massiliselt moslemitega asustatud Lääne-Beirutit, kuhu oli ennast sisse seadnud ka 16 000 palestiinlasest võitlejat. Rünnakute käigus hukkus 6700 inimest, neist enamik tsiviilisikud.

Kuigi ÜRO alustas järjekordselt ponnistusi lahingutegevuse lõpetamiseks, oli hoopis USA president Ronald Reagan see, kelle tungival nõudmisel Iisrael oma jõud Beiruti alt tagasi tõmbas ning vaherahuläbirääkimised algasid. Selle tulemusena saabusid Liibanoni 20. augustil 1982 rahvusvahelised rahujõud, mille põhiosa moodustasid ameeriklased.

Mõneks ajaks õnnestus olukord Liibanonis stabiliseerida. Kuid Iisraeli vägede lahkumine Beiruti lähistelt ning tõmbumine oma piiri vahetusse lähedusse põhjustas puhvri kadumise kristlike ning teiste võitlevate poolte vahelt, mille tulemuseks oli vägivalla taaspuhkemine.

1983. aasta 23. oktoobril enesetaputerroristi poolt korraldatud veoautoplahvatus USA ja Prantsuse vägede kasarmute juures põhjustas hoonete kokkuvarisemise. Surma sai 241 ameerika ning 58 prantsuse sõjaväelast. Kodune pahameel sundis president Reaganit järgmisel aastal väed Liibanonist ära tooma.

Sisuliselt algas sellega ka Liibanoni kodusõja neljas, viimane ja kõige pikem faas, mille lõpetas alles nn Taifi leping 1990. aastal.

Leping on saanud oma nime sõlmimiskoha järgi Saudi-Araabias, kuhu Araabia Liiga initsiatiivil ja Kuveidi eesistumisel jaanuaris 1989 kogunes volitatud komisjon Liibanoni kodusõjale kompromisslahendust leidma. Sõlmitud rahvusliku leppimise akt andis rahutagaja rolli Liibanonis Süüriale, kuid rahuldas samal ajal ka sõjas üha ahtamale positsioonile surutud kristlaste tingimusi.

Foto: Scanpix

Kassoufi hotelli varemed Liibanoni pealinna Beiruti lähedal Bolonias aprillis 2011. Hoone purustasid Liibanoni kodusõja ajal Süüria väed, kes okupeerisid suurema osa riigist 29 aastaks ja lahkusid sealt kõigest kuus aastat tagasi. Araabiakeelne kiri seinal ütleb: „Assad (Süüria president – toim) on meie juht alatiseks!”.

Valutult Taifi leppe rakendamine siiski ei läinud. Leppe tingimuste kohaselt presidendiks valitud Rene Mouawad tapeti juba kuusteist päeva pärast ametisse astumist ja mõnda aega tundus, et relvakokkupõrked jätkuvad nagu peale kõiki varasemaidki katseid olukorda lahendada.

Otsustavaks rahu jaluleseadmisel sai amnestiaseaduse vastuvõtmine, mis andestas osavõtnutele kõik sõjaaegsed kuriteod, välja arvatud välisdiplomaatide vastu sooritatud kuriteod. Pärast kõigi erakondlike ja muude võitlusüksuste laialisaatmist osutus võimalikuks ka Liibanoni armee kui riigi ainsa relvajõu taasloomine.

Süüria üksused lahkusid riigist siiski alles 2005. aastal ja sedagi vaid suure rahvusvahelise surve tulemusena. Ilma kahtlusteta on Süüria aga praegugi Liibanonis, eriti Bekaa orus, kõige mõjukam välisjõud, kelle käsi võib vabalt mängus olla ka meie jalgratturite röövimises.

Liibanon

Pindala                                                             10 452 km²

Pealinn                                                                    Beirut

Rahvaarv                        57,367 miljonit (hinnanguliselt, 2010)

Riigikeeled                                               araabia, prantsuse

Rahaühik                                                         liibanoni nael

Liibanoni religioossed kogukonnad:

Šiiidid                                                                      30%

Sunniidid                                                                  25%

Maroniidid                                                                22%

Kreeka ortodoksikirik                                                  10%

Kreeka katoliku kirik                                                     4%

Druusid                                                                     5%

Armeenia ortodoksi ja katoliku kirik                                 4%

Muud                                                                        1%

Veider kordusuni

Pikalt ei oskagi kirjutada aga:

 Isa oli purjus, mingil tundmatul põhjusel muutus ta vägivaldseks. Ma ei tahtnud, et ta jälle jooma peale läheb siis hoidisin teda kinni (ei mäleta täpselt). Igatahes lõpptulemus oli see, et ta sai kusagilt noa (vahepeal oli tal mitu nuga) ja pani selle mulle kõri peale ja lubas põske lõigata jms. Kuna Ta oli purjus siis see võitlusvahekord muutus. Mingi hetk jäi keegi teda kinni hoidma ja ma helistasin politseisse, et viige ta ära kainerisse aga sealt sain vastuseks, et lahendage ikka ise ja neil on palju tööd, et kui asi hulluks läheb siis otsigu tänavapealt kas politsei auto või mõne turvafirma oma. Läksin siis tänavale isa kaenalas, nii et ta midagi teha ei saaks. Kusagilt sai ta siiski noa(d) aga see situatsioon lahenes, madistasime seal väheke. Igatahes oli mul kindel plaan ta polisteile/turvafirmale üle anda. Eemal paistisgi üks turvafirma buss ja bussi lähedal nende punker (millegiks enamaks seda nimetada ei saanud). Kõik oli kuidagi kahtlane. (NBNB! olen sarnast und erinevates variatsoonides varem näinud ja sealt olen ka nö õppinud). Küsisin siis neilt töötõendit. Sain suvalise reformierakonna värvides voldiku/reklaamlehe, kus siis mehe pilt peal ja tekst. Sain selgeks, et tegu on kahtlaste inimestega. (varasematest kogemustest teadsin, et on olemas ka libaturvafirmad, kes tegelikult on päti gängid. Tulin siis sealt tulema vanamees kaenlas. Tänaval eemal toimus möll. Kusagilt tulid kaagid ja tulistasid seal omavahel ja mulle tundus, et osad tahavad ka mind rajalt maha võtta ja mu isa nö päästa. Kuna vanamees oli mul omadega üsna läbi (oli minu käest piisavalt kolakat saanud), siis viskasin ta kuhugi kangialusesse peitu.... 

 ja siin uni lõppes

Roisin Murphy - The Time Is Now

Siin näib ta nii mõnusalt cool :)

Кино. "Кукушка"

Kavinsky - Nightcall (Drive Original Movie Soundtrack)

Put headphones on,
Turn up volume
Close eyes.
Welcome aboard, thank you for choosing Kavinsky airlines, now prepare to fly...!!

 

Palju õnne Gerd!

Gerd Kanter tuli kettaheite lõppvõistlusel kolmandale kohale ja tõi sellega Eestile teise medali Londoni olümpiamängudelt.

Olümpiavõitjaks tuli 68.27 heitnud sakslane Robert Harting, hõbemedali võitis Iraani esindaja Ehsan Hadadi tulemusega 68.18 ja pronksi Gerd Kanter tulemusega 68.03. Enne finaali oli Kanteri hooaja parim tulemus 67.71.

Finaali tulemused:
1. Robert Harting 68.27,
2. Ehsan Hadadi 68.18,
3. Gerd Kanter 68.03,
4. Virgilijus Alekna 67.38,
5. Piotr Malachowski 67.19,
6. Martin Wierig 65.85,
7. Yennifer Frank Casanas 65.56,
8. Vikas Gowda 64.79,
9. Benn Harradine 63.59,
10. Erik Cadee 62.78,
11. Jorge Fernandez 62.02,
12. Lawrence Okoye 61.03.

Tartuff 2012_VUOSAARI ja Beginners

Sai siis kõutsiga Tartuffi'l käidud. Vihma tibutas ja lasi isegi täitsa ära vaadata

Soomlaste "Sügisball" võiks öelda - hinne neli. Minu meelest liiga dramaatilseks aetud. Õnnetute persse keeratud psühholoogiast ja mida see teistele kaasa toob. St keerab omakorda teiste inimeste maailma kah sinna samusesse ja nii ta läheb aina edasi ja edasi nagu umbrohi, mis ei taha hävineda.

VUOSAARI / NAKED HARBOUR

Koht: Tartu Raekoja plats
Algus: 06.08.2012 22:15

Sts: Aku Louhimies, Mikko Kouki, Niina Repo
Op: Tuomo Hutri
Muusika: Markus Koskinen
Os: Laura Birn, Amanda Pilke, Matleena Kuusniemi, Lenna Kuurmaa, Jasper Pääkonen
Keel: soome, vene, rootsi, taani
Subt: eesti

Soome, 2012, 2:00

REŽISSÖÖR: AKU LOUHIMIES

Aku Louhimiehe urbanistlik armastusfilm uurib õnneliku elu võimalikkust tänapäevases linnakeskkonnas, mille tempokas ja pingelises rütmis kipub inimene unustama ligimese. Tähelepanu ja armastuse järele janunevad ometi kõik ja läheduse puudumise korral võib meeleheitel inimene tegutseda ettearvamatult.

Soome autorikino noorema põlvkonna olulisima režissööri Aku Louhimiehe („Rahutud”, „Paha maa”) mitmest omavahel põimuvast loost koosnev energiline ja emotsionaalne VUOSAARI on nagu metrooliini viimane peatus – siin lõpevad ja algavad lood. Ja neid lugusid ühendab armastus.

Filmis teeb suurepärase rolli Lenna Kuurmaa ja näha saab teisigi Eesti näitlejaid – Jekaterina Novosjolova, Kristjan Sarv ja Reginleif Trubetsky.

Film linastub kinodes Sõprus ja Artis alates 7. augustist.

Täits ameeldis see Algajad, vbl peaks veel korra vaatama. Hindeks paneks kah siiski neli :)