Vanamees ja viin - lahutamatud sõbrad

novot aga nii lihtsalt on.

Selle kolme-nelja kuu jooksul on siis vanamees astundu ühe ja sama reha otsa 2 korda. ideeliselt on olukirjeldused copy paste.

Esimene kord pani tina 3 nädalat järjest ja noh loomulikult ka teine kord pani 3 nädalat jutti.

Esimesest korrast lühidalt:

Läksime õega koju - põlvasse. Teades sisi juba et vanamees on jooma kukkunud. See pilt mis kodus avanes oli üsna õudukas. Kahju, et pilte pole. Maitea kas ma neid ülesse paneks aga... maitea... Ega pilt suudagi edasi anda seda joodiku haisu mida elamine täis oli. SEE OLI ÕUDUKAS. Suvine aeg lasime siis aknad lahti, koristasime natuke. Peldikus oli põrandale kusenud, köögi põrand kleepus jumal teab millest, voodi oli täis kusnud. st laske fantaasial käia mis seal kõik olla võis ja tuletage võsareporterit meelde. Igatahes seekord kui õega olime, vanamees arvas et võiks tina edasi panna ja ei tema tuöle kuhugi nö võõrutusravile vms. Kolmandal nädalal käisime seal isa õega, siis vist oli juba piisavalt joond, tõime ta maale ära ja seal ta siis hakkas vaikselt elule tulema..

Teine kord:

Ideeliselt esimese korra koopia. Seekord kah käisime isa õega põlvas. uskumatu lihtsalt. Vana magas seal, rääkis et eelmine päev viina pold võtnud, nädala aega polevat söönud, kurtis et ei suuda isegi kööki minna. Otsib tuge seintest - ei mitte selle pärast et oleks lakku täis, vaid keha on totaalselt ära joodud. Kuna jah nädal aega söömata, siis arvasin et võiks teha suhkruvett (teades et see läheb kähku verre hea lihtne seedida ja saab korraliku energiapuraka). Kallas siis omale suhkruvee nahavahele, kükitas seal diivani peale ja isegi mainis, et vist hakkas parem. Isa õde arvas et võisk ühe toobi talle veel teha- mis minu meelets polnud vajalik. Aga seda jõi siis mingi hetk maitea mis tal juhtus, pmtlt kukkus tass käest ära, ju vanal tõmbas pildi eest mustaks - n'gu oli totaalselt hirmunud peas  - selline tunne et lülitas vist välja korraks ennast. Püüdsin siis käe koso tassiga kinni, pool tassis olnud kraami jooksis sülle. Püüdsin siis tassi käest ära saada, vana vahtis mind hullunud pilguga - ilmselge oli see et protsessor kadus hetkeks tagant ära. Oli see sisi suhkruveest või millest. Natuke toibus, siis katsus särki eest, see oli märg, vana ei saand aru, et mis toimunud oli - kuidas särk märjaks sai. Seletasin siis talle....

Istus seal, küsisin siis, et kuule ma tahaks teada miks jood - vastab ei tea.


Ok igatahes tarisime siis ta maale, nüüd siis paraneb seal loodetavasti.

Tekst sia vähe hüplik, ülemus saabus ja ei viitsi kah väga...

Me and my knee (Roomassaare - Roomassaare on bike + Pärnu)

ckolka zim ckolka let.

Ok, teeme siis väikese meenutuse sellele mis on olnud.

eelpool on blogis mõned pildid, kus lebotan mõnusalt mere ääres ja naudin uhket üksindust. Praegu järgi mõeldes ja pilte vaadates läheb sees mõnusalt soojaks, sest see oli nii kuradi mõnus ja üleüldse ükindust suudan nautida tuhat korda enam kui seltskondi.

Igatahes on ka ühel pildil näha ratas auto katusel ja peas suurepärane plaan kõigepealt autoga jõuda roomassaare sadamasse, et siis sealt Saaremaa teise otsa sõita. Mareki juures mingi aeg lihtsalt olla ja siis sealt edasi hiiumaale Kertule külla (novot ja nüüd siis meenus suurepärane külajaanipidu hiius!, aga see ple hetkel teema)

Esimene ots roomassaare-saaremaa tuli ca 200 km-i. Sai nii vihma kui ka päikest. üldiselt ideaalne sõiduilm. Kogu distats kestis ca 8h (ei mäleta enam). Meeleolu oli hea, olulisi probleeme ei olnud, vaim alt ei vedanud. Koomiline oli see, et olin juba peaaegu et mareki juures kohal (ca 5km-i jäänud), vihma kallab mõnuga taevast, olen märg nagu kassipoeg ja mingi hetk tundub esikumm kuidagi imelik. ronin siis rattalt maha, rehv on soss mis soss, kena terava otsaga killustikukivike turritab rehvimantlisees. Nojah mis seal ikka, õhukumm rattakotist välja ja võis boksipeatus alata. Putitan seal ratast ja sõidab kohalik vana mööda autoga, peab kinni, küsib kas vajan abi jne, uurib kust tulen, kuhu lähen. Selline tore vanamees Daciaga. Abi vaja polnud, sain ise hakkama aga hea meel ikka et keegigi muret tunneb. Lohv vahetatud veeresin tasapisi siis mareki juurde.

Vahepelaseid muljeid veel sõidust: Mingi krdi teelõik oli ca 5 km-i remondis, see ei olnud vahva, jube piinarikas MNT rattaga sõita, Taevast kallas vett, tee oli porimülgas, tagumiku pritsis märjaks + liivasodi mis ratta alt ülesse lendas. Olgem ausad perse ei rõõmustanud! Ahjaa perse oli varem kah juba hellaks muutunud, kuna olen ikka lugenud et parem tõmmata valuvaigisti sisse kui kannatada valu, siis olin isegi valuvaigisti kusagil enne kuressaaret nahavahele pistnud. Kann oli hellake, ex need topeltpüksid jne pole hea kombo...

Ok jõudsin siis kohale, kõik ilus ja hea, tervis korras meel rõõmus, vbl sai isegi üks õlu joodud - ei mäleta. Mareki proua viskas riided pessu ja kõik oli ideaalne. Keerasin tuttu. Hommikul/öösel ajan silmad lahti et wc-sse minna, ja siis sain ehmatuse osaliseks - põlved olid sigakanged ja valusad. Ajasin siis voodist end püsti, jalgade jõuga ei saanud eriti, kuna põlv oli ikka üsna valus, selline tunne nagu kont käiks vastu konti. Aga jah käte jõuga lükkasin end püsti, marssisin wc-sse, ega see potilegi istumine mingi meelakkumine polnud, püsti tõsumine oli veel kehvem jällegi käte jõuga ajasin end püsti voodi tagasi ja tuttu ning lootma parimat. Igatahes sõidujärgne päev polnud suurem asi. Mareki juures sai sauna ja mõne päevaga oli põlvevalu unustatud. st unustanud ma polnud aga enam põlv tunda ei andnud.

Ok saabus aeg kui oli aeg taas ratta selga hüpata ja hiidu põrutada (triigi-sõru praamile). Marek mind transportis autoga ca 10-kmi ja siis sealt edasi tuli hakata pedaalima. Algul pold väga viga, aga olles ca 20-kmi sõitnud oli põlvega jama majas. Sõidu ajal oli tunda et ega seda ratta pedaali niisama naljalt ei vajuta. Erti andis tunda vasak jalg, paremaga oli okkei. Mingid hetked pedaalisid vaid ühe jalaga jne. Igatahes oli mul hirm nahavahel aga kuhugi otseselt pääsu polnud - sõitma pidi. Jätkasin "vana head traditsiooni" tõmbasin valuvaigisti sisse, sest sõita oli nagunii vaja, parem siis mitte piinelda. Edaspidi läks nagu läks, igatahes jaaniööks/õhtuks jõudsin kertu juurde hiidu. Vist käisin dušši all, vbl sai tehtud isegi kerge naps ja külajaanile minek saigi teoks. (hiius olekust ja jaanist tuleb arvatavasti eraldi teema).

Igatahes sai see hiiu aeg ükspäev otsa, pedaalisin heltermaa sadamasse. See oli kah paras piin (mitte põlve pärast) vaid jube halb asfalt, no absoluutselt ei veere, selline vastik killustiku kiht peal, põrutab ja ei veere. bljää kus ajas tigedaks.

Ok, igatahes teema oli põlv onju.

st kogu selle rattatuuri tulemus oli see, et pmtlt 2 nädalat oli põlv perses, treppe ma ei armastanud - ei mäleta täpselt, aga pange tähele the worst is yet to come!!!!!!

Vahepeal siis oli mul sünnipäev - sellest ei viitsi rääkida, kui siis niipalju et kari preilisid oli külas pluss mõned tüübid. Sain teada et tartus on võimalik viina saada terve pudel ka peale 22. Üldiselt oli õdus õhtu, sai joodud ja kluppi ei mindud. st 100% pinnakas, kui nii võib öelda.

Ahjaa small little detail veel päris sünnipäeva kohta, mis antud hetkeks on muutnud mu elu, võib öelda et see õige sünnipäev päädis sellega, et tekkis tõsiseltvõetav proua mis on päädind antud hetkes sellega, et ta kolis sisse ja noh see seligitab nii mõndagi.. nt seda miks ma pole viitsinud blogis midagi kirjutada.

Ok aga püsigem teemas!

Peale sünnipäeva oli plaan nv veeta pärnus. Ilm oli ideaalne, üldiselt kõik oli ideaalne rannapuhkuse jaoks. Minu jaoks lõppes aga selle nn puhukse esimene õhtu üsna halvasti. Käisime veeatraktsiooniga called banaan sõitmas. Kuna esimest korda siis ei teadnud ohtusid ja kuidas peaks end hoidma. Algul käisime uperkuuti ikka üsna lihtsalt. Ok aga jätkates põlve teemat siis ühe korra käisin üle katuse nii, et jalg jäi kuidagi valavasti veevoolu, lendasime rakaski kõik vette, mul silmadest lööb sädemeid ja põlv on täiega valus. Kuhu lõin või mis juhtus pole aimugi. Ok valu trotisdes ronisin ikka banaani selga tagasi ja  tegime kogu show lõpuni. Pärast siis kui kõik läbi sai lonkasin autosse. Öösel käisime veel jalgsi põrnus linnapeal öömelu nautimas (vt pilte eelmises or üle-eelmises postis).

Saabunud tagasi ööbimiskohta, keerasime tuttu ja polnud hullu midagi. Hommikul siis löön silmad lahti, hull põiekas peal, hakkan siis jalga sirgu lükkama ja mine metsa selline valu põlves sees, ja jalga sirgu ei saa!!!! ex siis püüan leida asendit kuidas põlv võimalikult vähe koormust saaks ja jala ikka sirgu saaks. Fakk raisk, vot nüüd oli hirm, põlv valus, sirgu ei saa, kui püüad siis tuleb pisar silma. Poleks elus arvanud, et see asi saab nii hull olla. Ok kuidagi ma püsti sain ja wc-sse lonkasin. Lonkamist oli ikka kaugele näha. Krt, tõesti õudne järgi mõeldes jooksevad judinad üle ihu.

Põlv oli nii tuksis, et isegi autoga ei saanud normaalselt sõita. Tööjuures kontoris istudes ühes asendis jõi põlv nii kinni et hirmus. Tõusin püsti võimleisn, tegin igast liigutusi et põlv käima saada. Sest liigutaeds läks asi nagu pehmemaks, aga jah kui mingi asend jalal kauemaks jäi nii oli põlv kange ja valu täis. Käisin traumapunktis ca 2 nädalat peale banaaniõnnetust, Seal arvati et ootan paranemist liiga ruttu ag amuidu kõik ühes tükis. st pole muud kui oodata.

Lugesin siis rattafoorumeid jne, sealt sain pmtlt tarkusetera et 3 kuud tuleb süüa glükosamiini ja omega3'e. Kui 3 kuuga asi ei parane siis marss ortopeedi juurde.

Praeguseks hetkeks on sellest möödas ca 4 kuud. Päris ideaalne siiski pole ag avaevusi kah väga ei valmista. Põlv kannatab isegi joosta, ei hakka valutama. Jõusaalis käies rääkisn treenerile oma muret, ex ta siis kah andis sellised pikemaid seeriaid teha kergemate raskustega. Liikumine/liigutamine on terveks saamise alus!!

Mingitel aegadel oli et öösel magades jäi põlv valusaks, ärkasin ülesse kui külge tahtsin keerata, praegu hakkab see kah ära kaduma. st hingan kergendatult, samas siiski hirm nahavahel.

Ahjaa ühe karuteene tegin veel - see toimus siis roomassaare roomassaare ja pärnu vahel. Kuna põlv tundus enam vähem, võtsin ühest samsung cupist osa. See oli rumalus, tõmbas põlve uuesti umbes sama kinni kui peale roomassaare-marek trippi. Noh mis teha - soov oli suur osa võtta. Mõnes mõttes kahetsen, mõnes mõttes mitte.