kolmapäev, 10. november 2010



Ma armastan Eestimaa talve
Toanurgas saab vaadata suuski
Võin paitada lumiseid mõtteid
Porist otsida jõulukuuski

Ma jumaldan Eestimaa suve
Seda vihma, mis pahinal sajab
Neid päikseta jahedaid päevi
Mis ikka mu puhkuse ajal

Ma kalliks pean isamaa ilu
veel unistan soojusest, suvest
Ah olgu, et tihti on vilu
Küll lumigi talvel kord tuleb
õhtuunenägu - tegelikult oli neid palju erinevaid, sest ärkasin mitu mitu korda ja nägin alati erinevat. Viimane oli aga järgnev

Olen maal, äkki hakkas koer haukuma ja kaks punnvõrriga meest sõitsid köögi akna alt hoovi peale. Vanaemale hõigati, et hoidku koera kinni, muidu see muidu tormab neile selga (võrrimehed olid suvalised võõrad ja mõtisklesi, et ei tea mida neile siit veel vaja on). Välja minnes nägin, et kaamel jalutas ringi õunapuu aias ja õde istus tal seljas. Vaatan siis seda ilmaimet ja äkki tuli kaamel minu juurde venitas kaela pikka minu poole ja kaamli seljas ma olingi (vastu oma tahtmist.. või vähemalt polnud mul soovi sinna saada). Samas oli isegi hea meel, aga siiski hirmus. Kaamliga mööda maja ümbrust tiirutades nägin, et eemal oli veel lõvi, kes tegi ühele tundmatule sõitu (lõvi ma kartsin tõsiselt). Lsaks jalutasid ringi üks võimas tiiger ja tundmatu pudulojus. Kaamel oli igatahes nii kõrge, et tal ei olnud probleeme astuda üle elektriposti traatide. Mingi hetk sattus ta vana kuuseheki juurde, ma siis rabelesin seal vähe, et kaamli seljast maha saada ja vaatan et jalg kuidagi kahtlaselt sügeleb. Siis näen.. kurat kaamlil kõht lõhki (ikka terves ulatuses mitte mingi väike kriips) ja valged ussid vingerdavad haavas, seejärel vaatasin oma jalgu ning ehmatasin tõsiselt, kõik ussid muudkui roomavad järjkest mu jalgade peale. Ligidal oli viljakuivati kuhu oli vili maha kallatud, sikutasin püksid, sokid jalast ja tormasin jalgupid vilja sisse edasi tagasi kõndima, et ussid jalagade küljest maha hõõruda...