Ok algame siis algusest, et kõik ikka hingelt ära saaks :)
Kutsusin siis M-i kah et äkki on huvitatud väikesest viljandi käigus (kuna kunagi tuli jutuks, et ta pole seal sada aastat käind ja muidu kena linnake). Kuigi jah ma ise päris hästi ei kujuta ett emida seal 4smth tundi teha aga noh see oleks olnud rohkem nagu tema mure :). Vastuseks sain tüüpilise vastuse. Makaitea küllap ma usun aga noh hakkan väsima sellest.
Rahvast oli ikka päris palju stardis nagu ikka kui pauk käis sii shakkasid kõik koh ehirmsalt paugutama j aminust mööda sõitma :). Mida oligi muidugi arvata, arevstades et võitlen kohtade peale viimases sjas (vbl isegi viimases viiekümnes). A see iseenesest pole nagu minu jaoks mingi paha või demotiveeriv asi.
Rada ise oli ikkagi üsna raske (lühike rada on põhiajaga võrreldes päris kerge :)) Mingi hetk tabasin end mõtetelt et oli siis vaja kõigile kaheksale etapile end kirja panna ja pikkadele siis. Nüüd kodus olles on tunne täitsa okkei, mingit tohutut väsimust ei kurda, et ootan põnevusega uut. Ainuke natuke nutune asi on, et käid seal üksi jne, pigem on see selline raske osa...
Täna muidugi puhus vinge tuul, täiesti hull ja ikka kas vastu või küljelt.. Samas see natuke hoiaba ka tuju üleval, kuna loodame et tuleviku stuulekest on vähem. Ex need ongi need kevadised sõidud ja tuuled. Suve poole asi rahuneb..
Mingi hetk lõpupoole kühveldasin tükk aega rajal täitsa üksi, pold ei ees ega taga kedagi näha, aga siis lambist jäll etulid inimesed kurat teab kust välja. Ex sõitsin siis seal paksude poistega :) kord mina ees kord nemad ees. Miski Toode mehega sõitsime tükk aega koos. Vana kurtsi et esimene etapp ongi tema jaoks kuidagi väga raskelt tulnud, et edaspidi läheb paremaks. Noh ex ma siis loodan kah sedasamust.
Ega loodusenautlemisest muidugi palju osa saa, ikka vahid esimese mehe tagumist rehvi, või siis kus mis juurikas on ja milline mudamülgas. Lootsin kuiva jalaga pääseda aga ei läinud õnneks. rada läks isegi, krt seda teab... läbi täiesti pehme heinamaa, seal oli ikka kohutav. Ex muda oli suht tihti näha ja jaglsi sai palju käidud, tõusud nagu seinad, eriti kurb et osad laskumised on kah nii rängad, et tuleb sadulast maha ronida kui terveks tahad jääda. Ja tore oli veel see, et viimaseid motioveerisid raja ääres korraldajad ja fotograafid jne jne. Ühe koha peal oli suur lomp, siis oli kõigil küsiv nägu peas, et kuidas sellesse suhtuda tuleb. Fotograaf käiskis keskelt läbi panna, noh ex sai siis tema nõuannet kuulda võetud, vana pärast seletas oi siit tulevad head pildid :D
Mis seal ikka aja sai ikk akirja, natuke rohkem vist kui 2x võitja aeg. Ex sellega olen arvestanud kah, et minu tase on umbes selline. Võtab pead kratsima, et on ikka kõvad mehed need esimesed mehed.. 2x kiiremini sõidavad läbi. Minu jaoks on see nagu ulme. Isegi kui jõudu oleks jääb see arusaamatuks.
Pärast finshit siis logelesin ca 20..30 min autos ja kütsin tartu poole tulema. See oligi selline mõnes mõttes kurb hetk, tahaks nagu sheerida kama võinii, sama stegelt olin nagunii väsinud aga oleks keegi küsinudki, see oleks olnud piisav :)
Teemavälist kah:
öösel nägin ema unes. Maiteagi konkreetselt nagu ei näinud aga ta oli olemas. Täiesti veider uni. Mõnes mõttes natuke meenutab isegi samsungit mingi veidra koha pealt. St läksin sanruumi (dušš ja wc kokku ehitatud). Millegipärast wc pott oli välja lõhutud ja põrandasse oli sellest jäänud auk, koos vastava sisuga (Y). Põrandat kattis vaip (selline piimakilekottidest tehtud, teate küll nagu vanasti tehti). Mina siis ei teadnud et vaiba all selline tore auk on astusin siis sinna sisse ja jalg sai "Mõnusalt" kokku selle jamaga. Pahanadasin siis emaga, et no kuidas sa siis nii, et mina ju ei tea ja vaat mis nüüd juhtus. Ema siis tuli ja koristas selle ära. Ma teda küll ei näinud konkreetselt aga tean, et pidi tulema kraamima. Midagi oli veel unes aga see oli mingi teine lugu juba ja seda ei mäleta.
