ckolka zim ckolka let.
Ok, teeme siis väikese meenutuse sellele mis on olnud.
eelpool on blogis mõned pildid, kus lebotan mõnusalt mere ääres ja naudin uhket üksindust. Praegu järgi mõeldes ja pilte vaadates läheb sees mõnusalt soojaks, sest see oli nii kuradi mõnus ja üleüldse ükindust suudan nautida tuhat korda enam kui seltskondi.
Igatahes on ka ühel pildil näha ratas auto katusel ja peas suurepärane plaan kõigepealt autoga jõuda roomassaare sadamasse, et siis sealt Saaremaa teise otsa sõita. Mareki juures mingi aeg lihtsalt olla ja siis sealt edasi hiiumaale Kertule külla (novot ja nüüd siis meenus suurepärane külajaanipidu hiius!, aga see ple hetkel teema)
Esimene ots roomassaare-saaremaa tuli ca 200 km-i. Sai nii vihma kui ka päikest. üldiselt ideaalne sõiduilm. Kogu distats kestis ca 8h (ei mäleta enam). Meeleolu oli hea, olulisi probleeme ei olnud, vaim alt ei vedanud. Koomiline oli see, et olin juba peaaegu et mareki juures kohal (ca 5km-i jäänud), vihma kallab mõnuga taevast, olen märg nagu kassipoeg ja mingi hetk tundub esikumm kuidagi imelik. ronin siis rattalt maha, rehv on soss mis soss, kena terava otsaga killustikukivike turritab rehvimantlisees. Nojah mis seal ikka, õhukumm rattakotist välja ja võis boksipeatus alata. Putitan seal ratast ja sõidab kohalik vana mööda autoga, peab kinni, küsib kas vajan abi jne, uurib kust tulen, kuhu lähen. Selline tore vanamees Daciaga. Abi vaja polnud, sain ise hakkama aga hea meel ikka et keegigi muret tunneb. Lohv vahetatud veeresin tasapisi siis mareki juurde.
Vahepelaseid muljeid veel sõidust: Mingi krdi teelõik oli ca 5 km-i remondis, see ei olnud vahva, jube piinarikas MNT rattaga sõita, Taevast kallas vett, tee oli porimülgas, tagumiku pritsis märjaks + liivasodi mis ratta alt ülesse lendas. Olgem ausad perse ei rõõmustanud! Ahjaa perse oli varem kah juba hellaks muutunud, kuna olen ikka lugenud et parem tõmmata valuvaigisti sisse kui kannatada valu, siis olin isegi valuvaigisti kusagil enne kuressaaret nahavahele pistnud. Kann oli hellake, ex need topeltpüksid jne pole hea kombo...
Ok jõudsin siis kohale, kõik ilus ja hea, tervis korras meel rõõmus, vbl sai isegi üks õlu joodud - ei mäleta. Mareki proua viskas riided pessu ja kõik oli ideaalne. Keerasin tuttu. Hommikul/öösel ajan silmad lahti et wc-sse minna, ja siis sain ehmatuse osaliseks - põlved olid sigakanged ja valusad. Ajasin siis voodist end püsti, jalgade jõuga ei saanud eriti, kuna põlv oli ikka üsna valus, selline tunne nagu kont käiks vastu konti. Aga jah käte jõuga lükkasin end püsti, marssisin wc-sse, ega see potilegi istumine mingi meelakkumine polnud, püsti tõsumine oli veel kehvem jällegi käte jõuga ajasin end püsti voodi tagasi ja tuttu ning lootma parimat. Igatahes sõidujärgne päev polnud suurem asi. Mareki juures sai sauna ja mõne päevaga oli põlvevalu unustatud. st unustanud ma polnud aga enam põlv tunda ei andnud.
Ok saabus aeg kui oli aeg taas ratta selga hüpata ja hiidu põrutada (triigi-sõru praamile). Marek mind transportis autoga ca 10-kmi ja siis sealt edasi tuli hakata pedaalima. Algul pold väga viga, aga olles ca 20-kmi sõitnud oli põlvega jama majas. Sõidu ajal oli tunda et ega seda ratta pedaali niisama naljalt ei vajuta. Erti andis tunda vasak jalg, paremaga oli okkei. Mingid hetked pedaalisid vaid ühe jalaga jne. Igatahes oli mul hirm nahavahel aga kuhugi otseselt pääsu polnud - sõitma pidi. Jätkasin "vana head traditsiooni" tõmbasin valuvaigisti sisse, sest sõita oli nagunii vaja, parem siis mitte piinelda. Edaspidi läks nagu läks, igatahes jaaniööks/õhtuks jõudsin kertu juurde hiidu. Vist käisin dušši all, vbl sai tehtud isegi kerge naps ja külajaanile minek saigi teoks. (hiius olekust ja jaanist tuleb arvatavasti eraldi teema).
Igatahes sai see hiiu aeg ükspäev otsa, pedaalisin heltermaa sadamasse. See oli kah paras piin (mitte põlve pärast) vaid jube halb asfalt, no absoluutselt ei veere, selline vastik killustiku kiht peal, põrutab ja ei veere. bljää kus ajas tigedaks.
Ok, igatahes teema oli põlv onju.
st kogu selle rattatuuri tulemus oli see, et pmtlt 2 nädalat oli põlv perses, treppe ma ei armastanud - ei mäleta täpselt, aga pange tähele the worst is yet to come!!!!!!
Vahepeal siis oli mul sünnipäev - sellest ei viitsi rääkida, kui siis niipalju et kari preilisid oli külas pluss mõned tüübid. Sain teada et tartus on võimalik viina saada terve pudel ka peale 22. Üldiselt oli õdus õhtu, sai joodud ja kluppi ei mindud. st 100% pinnakas, kui nii võib öelda.
Ahjaa small little detail veel päris sünnipäeva kohta, mis antud hetkeks on muutnud mu elu, võib öelda et see õige sünnipäev päädis sellega, et tekkis tõsiseltvõetav proua mis on päädind antud hetkes sellega, et ta kolis sisse ja noh see seligitab nii mõndagi.. nt seda miks ma pole viitsinud blogis midagi kirjutada.
Ok aga püsigem teemas!
Peale sünnipäeva oli plaan nv veeta pärnus. Ilm oli ideaalne, üldiselt kõik oli ideaalne rannapuhkuse jaoks. Minu jaoks lõppes aga selle nn puhukse esimene õhtu üsna halvasti. Käisime veeatraktsiooniga called banaan sõitmas. Kuna esimest korda siis ei teadnud ohtusid ja kuidas peaks end hoidma. Algul käisime uperkuuti ikka üsna lihtsalt. Ok aga jätkates põlve teemat siis ühe korra käisin üle katuse nii, et jalg jäi kuidagi valavasti veevoolu, lendasime rakaski kõik vette, mul silmadest lööb sädemeid ja põlv on täiega valus. Kuhu lõin või mis juhtus pole aimugi. Ok valu trotisdes ronisin ikka banaani selga tagasi ja tegime kogu show lõpuni. Pärast siis kui kõik läbi sai lonkasin autosse. Öösel käisime veel jalgsi põrnus linnapeal öömelu nautimas (vt pilte eelmises or üle-eelmises postis).
Saabunud tagasi ööbimiskohta, keerasime tuttu ja polnud hullu midagi. Hommikul siis löön silmad lahti, hull põiekas peal, hakkan siis jalga sirgu lükkama ja mine metsa selline valu põlves sees, ja jalga sirgu ei saa!!!! ex siis püüan leida asendit kuidas põlv võimalikult vähe koormust saaks ja jala ikka sirgu saaks. Fakk raisk, vot nüüd oli hirm, põlv valus, sirgu ei saa, kui püüad siis tuleb pisar silma. Poleks elus arvanud, et see asi saab nii hull olla. Ok kuidagi ma püsti sain ja wc-sse lonkasin. Lonkamist oli ikka kaugele näha. Krt, tõesti õudne järgi mõeldes jooksevad judinad üle ihu.
Põlv oli nii tuksis, et isegi autoga ei saanud normaalselt sõita. Tööjuures kontoris istudes ühes asendis jõi põlv nii kinni et hirmus. Tõusin püsti võimleisn, tegin igast liigutusi et põlv käima saada. Sest liigutaeds läks asi nagu pehmemaks, aga jah kui mingi asend jalal kauemaks jäi nii oli põlv kange ja valu täis. Käisin traumapunktis ca 2 nädalat peale banaaniõnnetust, Seal arvati et ootan paranemist liiga ruttu ag amuidu kõik ühes tükis. st pole muud kui oodata.
Lugesin siis rattafoorumeid jne, sealt sain pmtlt tarkusetera et 3 kuud tuleb süüa glükosamiini ja omega3'e. Kui 3 kuuga asi ei parane siis marss ortopeedi juurde.
Praeguseks hetkeks on sellest möödas ca 4 kuud. Päris ideaalne siiski pole ag avaevusi kah väga ei valmista. Põlv kannatab isegi joosta, ei hakka valutama. Jõusaalis käies rääkisn treenerile oma muret, ex ta siis kah andis sellised pikemaid seeriaid teha kergemate raskustega. Liikumine/liigutamine on terveks saamise alus!!
Mingitel aegadel oli et öösel magades jäi põlv valusaks, ärkasin ülesse kui külge tahtsin keerata, praegu hakkab see kah ära kaduma. st hingan kergendatult, samas siiski hirm nahavahel.
Ahjaa ühe karuteene tegin veel - see toimus siis roomassaare roomassaare ja pärnu vahel. Kuna põlv tundus enam vähem, võtsin ühest samsung cupist osa. See oli rumalus, tõmbas põlve uuesti umbes sama kinni kui peale roomassaare-marek trippi. Noh mis teha - soov oli suur osa võtta. Mõnes mõttes kahetsen, mõnes mõttes mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar