Algust ei mäleta, tean ainult seda, et see oli suht lilleline :D kui meenub siis lisan ja sündmuste järjekord võib ka vale olla...

Aeg-ajalt külastavad mind sõja unenäod, ka täna öösel oli nõndaviisi. mälestused öistest seiklustest algavad raudteelt. 

Sõdureid oli seal päris palju aga kõik olid minu jaoks võõrad. Raudtee oli selline omapärane, st rong sõitis ikkagi rööbastel aga seal kus on liiprid selle asemel oli pikk betoonist kanal nagu nt auto töökodades/garaazides. Selles kanalis siis me ennast varjasimegi ja valmistasime ette lõhkeainet, mis välimuselt oli sarnane penoplasti tükkidele. Eemalt tuli rong ja jäi meie kohal seisma ning selle varjus oli hea tegutseda aga rahu seal kauaks ei jätkunud. Peagi hakkasid vaenlase lennukid üle lendama ja  saabus ka jalavägi ning rongi alt kanalist oli näha võõraste sõdurite kirsasid. Ei läinud kaua kui meid märgati ja läks tulistamiseks. Mõnde lasud tabasid ka meie poolt paigaldatud pomme ja kanal osaliselt varises kokku. Püüdisn siis ennast varjata betoonkamaka varjus, mis oli plahvatuse käigus kanali peale kukkunud ja kui tekkis sobiv moment siis põgenesime raudtee läheduses olnud heinamaale ja roomasime rohutu sahistades eemale, lootes et meid ei märgata. Kui olime tükk aega roomanud jõudsime tee truubi alla. 

Nüüd tuleb ajaline nihe.

Olime linnas kusagil söögikohas ca kolmekesi ja hakkasime sealt lahkuma, tänaval tulid võõrad mehed vastu ja kindel oli see, et tegu oli nn vaenlastega kes siis hakkasid meid jällegi jälitama. mis täpselt juhtus, ei mäleta.

Ajaline nihe

Olin jõudnud oma vanavanemate kodusse, maal. Ka seal hakkasid äkki lennukid üle maja lendama ja eemal oli näha sõdureid, kes siis kukkusid tulistama. sikutasin ruttu kapi endale pikkupidi ette, et kui kuulid läbi seina tulevad, siis vähemalt kapp on veel hulgaliselt riideid täis ja küllap kuulid sinna pidama jäävad.

ja siin unest mälestused lõppevad