Planeeritud pikemaajalisest Abruka külastusest jäi järgi kõigest üks päev ja saarepealset ööund ei saanudki maitsta. Peab tunnistama, et see tegemata jätmine hakkas õige pea südames kripeldama ja peale saarelt lahkumist pandi plaanid paika, et saabume uuesti siis kui lumi on maas ja pakane pagub.

Siin on siis tegemist Abruka muuseumiga mille uksed avanevad justkui võluväel, kui helistada infotahvlile märgitud telefoni numbril. Meie seltskond piirdus kõigest aknast sisse piilumisega. Maja kõrval on päris korralik mänguplats, kus isegi õllevinesed härrasmehed võivad ennast vabalt tunda :). Muideks muuseumi kõrval on ka pikad pingid ja nende vahel laud, mille taga on istunud ka meie kallis ja lugupeetud president Hr. Toomas-Hendrik Ilves, niiet võime öelda olen Hr Presidendiga sama laua taga õlut joonud, kuigi kuupäevad on erinevad.
Meie tuleviku alustala turnimas muuseumi kõrval asuva mänguplatsi atribuutikal
Selline vaade avaneb seejärel, kui sadamast sammuda otse mööda teed edasi kus oh üllatust peale mõne km-i läbist kohtume taas meie sõbra - merega
Samas kohas, mis eelneval pildil, lihtsalt kaamera objektiivi suund on teine
Nagu näha leidub seal ka erinevaid merekoletisi. Teisi ei julgenud pildistada!
Selline näeb siis välja väikese meresaare metsa-alune. Mandril sellist juba ei kohta

Ka kõige kangemal kangelasel katkeb kord ramm ja peab minema vaatama kuhu põit tühjendada. Metsatukk oli selle mõnusa tegevuse jaoks ideaalne!
Tundmatuks jääda soovinud väsinud matkamehed maitsmas magusat lõunauinakut. Asukohaks sai valitud vaiksem nurgake koos hooldatud muruga. Mõne meetri kaugusel asub viburada aga õnneks keegi sellel ajal noolte tulistamisest huvitet ei olnud. Fotograafi selja taha jääb meri ja kui kaameramees vaatab üle vasaku õla, siis võib ta hea tahtmise juures näha majakat, kuhu edasised sammud meid viisidki (majakast kahjuks fotomaterjali ei ole). Tuletorni juures kohtasime ka üht härrasmeest, kes oli lahkelt nõus rääkima kõigest. Tundus, et tegu oli meeletu jutupaunikuga või siis variant 2, ta lihtsalt piinles suhtlemisvaeguses. Aga üldiselt oli tore vana kellega võiks koos pitsi tõsta küll ja suure tõenäosusega õhtu igavaks ei kujune. Vana lihtsalt räägib sind surnuks. Majakavaht on ka välja andnud oma raamatu eesti majakatest ja nende ajaloost. Eks see rohkem vihiku moodi oli aga tundus, et kõik kes tema hoovi kord olid sattunud jalutasid kirjatükk näpus sealt minema. Nõnda ka meie.